Vabadus ! Loovus ! Lõiming!

Indrek Raudsepp - Tabasalu Ühisgümnaasiumi õpetaja

Teised õppeained

Kuigi teiste ainete õpikud viitavad kunstile üpriski vähe ja paljud kolleegid peavad kunstitundi lõõgastavaks vahepalaks õpilase pikas päevas, ei maksa kunstiõpetajal siiski solvuda. Tasub uurida, millest pajatavad õpikud, mis kunstitundi saabunud noorel inimesel koolikotis on.

Ajalugu algab 5. klassis ja kuuenda lõpuks on jõutud Jeesus Kristuseni. Selged on mõisted Akropol, Trooja sõda, Colosseum, amfiteater, piibel – suurepärased teemad kunstitunniks, olgu tegu rääkimise-näitamise või joonistamisega. Seitsmendast üheksanda klassini täienevad teadmised veelgi: romaani stiil, gooti stiil, renessanss, absolutism, fašism, kommunism, küüditamine, Euroopa Liit … Seega võiks ajaloost eeskujusid ja illustratsioone otsides jõuda vähemalt 9. klassis kõige värskemate tänapäeva kunsti näideteni.

Ühiskonnaõpetuses leitakse, et juba 11–13-aastased peaksid teadma, mis on sõnastik, otsingumootor ja entsüklopeedia, oskama neid kasutada ning tegema vahet tegelikul faktil ja arvamusel. Selgeks saab reklaami manipuleeriv olemus. 14–16-aastased eristavad valimisreklaami kommertslikust ja sotsiaalsest reklaamist. Käsitletakse mõisteid plagiaat, viitamine, tsitaat, võõra teose kasutamisega seotud vastutus ja autoriõigus, mis eelkõige tänu internetile on saavutanud globaalse probleemi mõõtme.

Kirjandusest saab teha kunstitunnile tõelise paarilise. Kodumaa tavad ja pühad, loodus ja loomalood, millest kirjanduses juttu, pakuvad esimese astme kunstile palju eeskujuks. Sõnade mitmetähenduslikkusest tekkivad sõnamängud, luule ja riimid, lausetest moodustuvad kujutluspildid loovad kunstile ainuomase kujundliku, märgilise, tingliku maailma.
II kooliastmes hakatakse tegema vahet, mis on puhas mäng, mis on päriselt, kuidas koos teistega ja üksi loominguliselt-leidlikult probleeme lahendada, kuidas teha teatrit. Minevik, olevik ja tulevik, meie juurte ja kodupaiga väärtus selgub võrdluses teiste kultuuridega. Nagu kirjanduslikus loomes, peaks teise astme kunstitöös olema enesestmõistetav teadlikult olulise ja iseloomuliku esiletõstmine üldmulje nimel, detaili ja terviku suhe. Kui kirjanduses peetakse eeltööd ja mustandit iseenesestmõistetavaks, siis kunstiski peaks olema sama lugu.
III kooliastme kirjandustundides reisitakse kaugetes maades ja aegades, uuritakse ajaloomälu, uskumusi ja tavasid, rahvusidentiteeti ja omakultuuri, mis on kunstiski ammendamatuks allikaks. Alltekst, sümbolid ja allegooriad, naljad ja mõistatused, võrdlus ja metafoor, traagiline ja koomiline, trikid ja illusioonid ning puänt peaksid jõudma ka kolmanda astme kunstitundi. 9. klassi õpilane oskab kirjanduse ja kunsti üle arutleda, arvustust kirjutada ning loetut-nähtut kommenteerida.

Matemaatikaga on kunstil rohkem pistmist, kui mõni tunnistada tahab. Esimesest kolmanda klassini tehakse selgeks kõik peamised geomeetrilised kujundid, nii tasapinnalised kui ka ruumilised. Sirkel ja joonlaud on iseenesestmõistetavad abivahendid. Hiljemalt kolmandas klassis võiks kunstitunnis selgeks saada, kuidas ümmargune taldrik laual lebades ovaaliks muutub.

Teises vanuseastmes peaks õpilane suutma tasapindsete geomeetriliste kujundite abil luua kompositsiooni ja ruumiliste abil kujutada pildisügavust (nt silinder – torn, koonus – tornikiiver) ning leidma sümmeetriat ja peegeldust nii pildil, arhitektuuris kui mujal. Matemaatikas tegeletakse selles vanuseastmes juba analüüsi, sünteesi ja üldistusega, mis tähendab, et ka kunstitunnis on aeg vabaneda stampkujutistest, samas arendades oskust muuta keerulised kujundid märgisarnasteks. Matemaatikas küllaltki teoreetiline pinnalaotus võiks kunstiõpetustunnis praktikaks saada.

Keerukam kokkumonteerimine, ühendused ilma liimita, moodulsüsteemid ja muu sarnane disaineritöösse puutuv on targem kolmandasse vanuseastmesse jätta. Kuna 8. klassis õpitakse ringjoone abil erinevate hulknurkade konstrueerimist, siis miks jätta see oskus kasutamata mõne dekoratiivtöö juures? Matemaatika seab esikohale seoste loomise oskuse, loogilise mõtlemise „matemaatika keeles”, kasutades ainespetsiifilisi meetodeid ja sümboleid. Sedasama teeb ju kunstki, ainult teises keeles. Mida rohkem keeli inimene valdab, seda parem talle.

Loodusainetes uuritakse lähiümbrust ja igapäevaelu nähtusi esimeses astmes, teises juba arendatakse nähtu uurimist ja järelduste tegemist, kolmandas kirjeldatakse nähtut-loetut kvantitatiivselt ja suhtutakse saadud informatsiooni analüütiliselt. Pole raske tõmmata paralleele kunstiõpetuses toimuvaga. Esimeses kooliastmes kirjeldatakse inimese, taimede ja loomade välisehitust, õpitakse tundma plaani, kaarti, leppemärke ja -värve nendel. Kui teise astme õpilane oskab eristada graniiti, paekivi, liiva, kruusa ja turvast, oleks kunstis aeg tutvuda faktuuri, struktuuri ja tekstuuriga. Kui alles kolmandas astmes õpitakse inimese luid ja lihaseid, siis ilmselt pole otstarbekas kunstiski noorematelt täpseid inimese proportsioone nõuda.

Kunstiõpetajal tasub teada, et 8. klassi füüsikas moodustab peaaegu poole materjalist optika, valgus ja värvid. Peegeldumine, neeldumine, valgusallikas, täis- ja poolvarju tekkimine, luup, silm, fookus, tõeline ja näiv kujutis, valgusfiltrid, prisma ja valguse murdumine, projektsioon, ekraan, spekter … Seda võimalust ei saa kasutamata jätta!

8. klassis hakatakse ka keemias tegema katseid ja kehtestatakse rangemad ohutusnõuded. Kui varem kunstitunnis pole värve lahustatud muu kui veega ning pole selgitatud, milles seisneb akvarelli, guaši ja akrüülvärvi erinevus, siis nüüd on viimane aeg seda teha.

Kunstiõpetuse lõimimine tehnoloogiaõpetuse, käsitöö ja kodundusega on iseenesestmõistetav ja vajalik. Tihtilugu moodustavad nende ainete õpetajad koolis omaette aineühenduse vms ja koostöö on igapäevane. Kõigis neis ainetes tegeletakse esimeses astmes rohkem meisterdamisega, teises vanusastmes kerkivad üles disaini- ja kujundusprobleemid ning kolmandat vanuseastet võib leiutajateks pidada.

Koos kehalise kasvatusega arendab kunstitund kehatunnetust, tähelepanu, motoorikat ja koordinatsiooni. Liikumisasendite kujutamisel on sport asendamatu teema.

Kujundlikku, sünteesivat ja intuitiivset mõtlemist arendavad kunst ja muusika käsikäes. Esimese astme muusikatundides püütakse kujutada erinevaid karaktereid, laulmisele lisatakse muusikaline liikumine – rahvatants ja laulumängud. Teises astmes otsitakse muusikalisele omaloomingule erinevaid väljendusvahendeid. Kolmanda astme muusikatundides (nagu kirjandustunniski) võrreldakse omakultuuri naabrite ja kaugemate rahvastega.

Teise kooliastme valikaine informaatika tegeleb tekstide, diagrammide, piltide, videote paigutamisega esitlusprogrammidesse – ka siin on kunstiga suur ühisosa.

Tark kunstiõpetaja kasutab teisi õppeaineid enda huvides. Avastada, et teistes tundides omandatu tuleb kunstitunnis kasuks (või vastupidi), on õpilasele positiivne emotsioon ja käivitav motivatsioon. Ainete lõimimine on pigem õpetaja huvist ja töökusest, mitte riiklikust ainekavast lähtuv. Samas on lõiminguks sobivaid variante nõnda palju, et mingite reeglite või näidistega neid kehtestada on üpris võimatu. Ainete lõimimine ei tähenda, et kunstiõpetaja peaks teistes ainekavades näpuga järge ajama – klaasprismaga võib ju vabalt 7. klassis vikerkaart teha, hoolimata, et spekter tuleb kõneks alles 8. klassi füüsikas. Õpilastelt saab ju alati küsida, et kuhumaani nad matemaatikas on jõudnud või mida kirjandustunnis parajasti loetakse või mida nad teavad rahvalaulude töötlusest. Tublile õpetajale jääb lõimimiseks suur loominguline vabadus.

Ainesisene lõiming

Kunstitunnid arendavad õpilast samamoodi tasa-targu, nagu seda teevad kõik õppeained. Erinevalt teistest peaksid mõisted pähe jääma mitte tuupimise, tunnikontrollide ja testidega, vaid töö käigus. Mitmed ainekavas olevad mõisted on mõeldud eelkõige õpetajale. Tunnis on siiski tarvis kasutada õigeid termineid.

RUUM ja VORM

I kooliastmes loobutakse maapinna joonistamisest pildi allserva, õpitakse, et eespool olev võib varjata tagumist, viimane ei asu ülalpool. Samal ajal tehakse kindlaks kõigi objektide ja olendite iseloomulikud tunnused, loobutakse aegamisi „lasteaia-kujutisest” (päikeseneljandik paremal üleval, kahest pallist koosnev istuv jänes, aknaruut ristraami ja kaare-kardinatega jne). Meisterdatakse, joonistatakse ja värvitakse tuttavaid asju, kujutatakse erinevaid aastaaegu, tutvutakse lihtsamate proportsioonireeglitega. Pilt on kui visuaalne jutustus, olgu tegu koomiksi, maali, joonistuse, illustratsiooni või koguni animatsiooniga või fotoseeriaga. Kolmandaks klassiks saavad selgeks mõisted dekoratsioon, kompositsioon (või vähemalt paigutus), liikumine, asend, ruumiline, silmapiir, suurussuhted (st proportsioon), taust, pea- ja kõrvaltegelased, vaikelu jt.

II kooliastmes uuritakse kujutatavaid objekte täpsemalt. Õpilasele saab selgeks, et objekti asukohast, suurusest ja suhtest ümbritsevaga sõltub peale muu ka teose emotsioon. Kõrvutatakse ja võrreldakse erinevaid eeskujusid, õpitakse tundma lugude ja sõnumite edastamise võtteid, otsitakse parimat viisi isikliku seisukoha, soovi või tunde väljendamiseks. Loomulikult eelnevad lõpliku otsuse tegemisele kavandid ja visandid, mida arutatakse nii omavahel kui ka õpetajaga. Tasapindsesse töösse lisandub kolmas mõõde, tekib ruumilisus, pildiruum. Esi-, kesk- ja tagaplaanist jääb väheks. Õhuperspektiivi, aksonomeetria, lihtsate perspektiivireeglite (tuumpunktiga tuba, tänav jms) tundmaõppimisega selles vanuseastmes saavutatakse ahhaa!-elamus. Hooneid kujutatakse ajastu või funktsiooni ning inimesi vanuse, soo ja ameti järgi erinevalt. Kuuendas klassis peaks õpilane külgvaates silma paigutama profiilis õigesse kohta ja püksitaskuni ulatuva käe täpselt õla külge. Õpilane suudab hinnata, kas valminud pildi, skulptuuri vm kompositsioon on dünaamiline või tasakaalus, kus asub dominant. Segatehnikas tööd on selles vanuses eriti sobivad. Teises astmes käsitletakse veel näiteks järgmiseid mõisteid: figuur, karikatuur, monokroomne, natüürmort, siluett, staatiline, žest, kavand (eskiis, skitseerimine).

III kooliastmes võib proovida konna- ja linnuperspektiivi, kuid tähtsam on väljendusvahendite valik vastavalt ideele, sõnumile ja sihtgrupile, arvestades konteksti. Kujutatavale peaks leidma iseloomulikke detaile, arvestama valgust-varju. Üheksandaks klassiks on omandatud nii palju võtteid ja reegleid, et oleks juba aeg reegleid rikkuda, mängida vormi ja mahuga. Lihtsustus, abstraheerimine, stiliseerimine, deformeerimine, kadreerimine, illusioon, vaatluspunkti valik ning rakurss – kõik need „abinõud” suurendavad loodud teose mõju. Meeleolu väljendamine poosiga, figuurid omavahel suhtlemas, see on kolmandas astmes täiesti jõukohane. 9. klassi õpilane peaks tundma ja kasutama järgmiseid mõisteid: foon, koloriit, motiiv, natuurist joonistamine, vabaõhumaal, süžee jm.

VÄRV ja VALGUS

Esimesest kolmanda klassini õpitakse kindlalt selgeks põhivärvid ning nende segamisel tekkiv värviring, soojad ja külmad toonid ja see, et vastandvärvidest saab kokku pruuni. Kolmanda klassi õpilane ei tohiks enam pildile värvi otse potist võtta – enne ikka segamisalusele! Aegamisi saavad selgeks värvinüansid (võilillekollane, tibukollane, meresinine, taevasinine jne). Võiks näiteks kujutada päeva ja ööd.

Neljandast kuuenda klassini täieneb kuue-värvi-ring, õpitakse toonide pehmeid üleminekuid. Valguse muutumine, õhtu ja hommik, varjud maas või seinal, ühe objekti vari teisel, vari pöördkehal – selliste õppeülesannete lahendamine aitab kaasa „nagu päriselt”- tundele, mis kainikuid ja mürsikuid innustab. Algust tehakse värvide harmoonia, kooskõla otsimisega, aga ka vastandamisega. Värvide rahvapärased (võik, raudjas, verev jt) ja mõned „välismaised” nimetused (purpur, türkiis jms) võiks sobival hetkel kõneks tulla.

Põhikooli viimases astmes oma-, langeva- ja poolvarju kujutamine ei eelda sugugi kipsvormide või natüürmordi klassikalist joonistamist. Ka peegelduse, läike ja refleksi võib omandada näiteks fotograafia või hoopis koomiksijoonistuste abil, kui valida sobiv teema. Järjest teadlikumalt rakendatakse värvi teose meeleolu, sõnumi ja mõjujõu tugevdamiseks, mistõttu mõisted värvus(värvi-)teooria, -sümboolika, -eelistus, -süsteem, nägemismeel ja -psühholoogia on käsitlemiseks igati kohased.

SKULPTUUR, GRAAFIKA jt

I kooliastmes proovitakse läbi nii plastiliin kui savi, voolida püütakse ka ilma materjali lisamata, ühest tükist. Pildid valmivad erinevate tõmmistena, papi- ja kartulitrükk on au sees. Algust tehakse aplikatsiooni ja kollaažiga, katsetatakse akvarelli, pastelli. Voltimistööd on lihtsad: müts, ümbrik, lennuk vms. Mida rohkem erinevaid materjale, tehnikaid, võtteid ja vahendeid kasutatakse, seda kindlamalt saab edasi minna järgmisesse astmesse, kus materjale omavahel kombineeritakse nii skulptuuri-, maali- kui ka graafikatöödes.

II kooliastmes on aeg katsetada materjalitrükki ja mõnd sügavtrükitehnikat, dekoratiivtöödes arendatakse edasi mustrite ja ornamentide koostamist. Topsid-karbid saavad alguse dekoratiivsest pinnalaotusest või origami-ruudust.

III kooliastmes võiks õpilane valida läbiproovitute seast sobiva tehnika, aga samas julgemalt katsetada, valida materjali lähtuvalt teemast, ühendada erinevaid graafikaliike omavahel. Enne tööleasumist võiks tutvuda islami, india, indiaani, aafrika või eskimo mustritega. Ornament, pilt ja sobiv kuju saavad kokku näiteks töös, kus autor teeb graafilise töö ja paspartuu ning lõpuks meisterdab raamigi. Skulptuuri alal on aeg proovida „liigse eemaldamist”, olgu materjaliks kas või vahtplast. Kolmanda astme õpilased peaks voltimistöödega saama hakkama iseseisvalt, samm-sammult-skeemide abil.

DISAIN, MEEDIA

Disainitööd I kooliastmes hõlmavad kõigile tajutavat ja arusaadavat lähiümbrust. Keskkond, linnaruum, eluruum ja tarbevormid, nende välimus, otstarve ja materjal on teemad, mille üle arutletakse. Makettide või meisterdatud esemete kvaliteet ei ole nii oluline kui autori võime protsessi jälgida ja kirjeldada. Kui esimeses astmes jäävad muuseumid ja näitused külastamata, kaaslaste arvamused kuulamata ega julgeta oma arvamust avaldada, siis järgmistes astmetes on seda juba üpris raske saavutada. Kuna I klassi tulijal on tähed juba selged, on paras aeg ka averbaalse keeleõppega kohe pihta hakata.

II kooliastme disainialaste tööde vorm lähtub funktsioonist. Tuuakse näiteid igapäevakasutuses olevatest tarbeesemetest, ruumist ja arhitektuurist. Võrreldakse graafilist disaini trükistel, reklaamis, arvutimängudes ja veebikeskkonnas. Selles vanuseastmes saab selgeks, kuidas tekib liikumisillusioon kaadrite kaupa ehk animatsioonitehnika. Püütakse siduda digitaalgraafikat või käsitsi valminud pilte teksti, heli ja liikumisega. Erinevates meediates kasutatavate märkide ja sümbolite uurimine annab võimaluse saavutada omaloomingus mõjusaim pildikeel.

III kooliastme õpilasel kujuneb tasapisi isiklik kunstnikukäekiri, õpetaja loob võimalused lemmiktehnikate ja kujutamisvõtete kasutamiseks loometöös, kaasa arvatud disainitöödes ja digitaalses pilditöötluses. Vahendeid valitakse eelkõige algideed aluseks võttes. Üha vähem annab õpetaja valmisvastuseid, suunates õpilast infot otsima erinevatest meediatest. Originaal, koopia, reproduktsioon ja kunsti paljundatavus ning nendega seoses ka võõra loomingu kasutamise eetilisus ja autoriõigus muutuvad käegakatsutavateks probleemideks. Jätaksin viimase lõigu ära.

ARUTLUSTEEMAD

Juba I kooliastmes pannakse alus usalduslikule ja vabale suhtlusele. Õpetaja on vaid oskuslik suunaja, põhjendusi ja selgitusi jagavad õpilased ise. Oma tööde esitlemise kõrval õpitakse kaaslast kuulama, nende töödesse heatahtlikult suhtuma, julgelt arvamust avaldama. Omakandi muuseume, mõisaid, näitusesaale ja muid vaatamisväärsusi hakatakse külastama esimesest klassist alates. Laulukooris või rahvatantsurühmas käivad pea kõik, seega alustatakse rahvamustrite uurimisega. Ka moodsat kunsti tajub see vanusaste eelarvamustevabalt. Algklasside kunstitundi ei tohiks anda inimene, kelle maitse-eelistused lõpevad impressionismiga. Arhitektuuristiile ei pea esimene aste veel tundma, küll aga tuleks ehitistel vahet teha – kirik, kultuurimaja, mõis, loss, klooster …

II kooliastmes võrreldakse Eesti näiteid maailmakultuuri tähtteostega, minevikku tänapäevaga, selgeks saab muuseumide vajalikkus ja kultuuriväärtuste kaitse. Kunstiteose analüüsis tõustakse kõrgemale meeldib või ei meeldi tasandist. Selgeks saab reklaami, arvutimängu, koomiksi, foto ja filmi pildikeele erinevus. Hulk kunstiajaloolisi mõisteid jõuab õpilaseni ajaloo-, kirjanduse- jt tundidest, kunstitundides antakse neile lisamõõde läbi isikliku kogemuse. Koopamaalist antiigi ja amfiteatrini, keskaja kunstist realismi ja sürrealismini. Selgeks saab klassika mõiste.

III kooliastme arutlusteemadeks on teose materjali ja tehnika kõrval ka selle sõnum ja kontekst, kasutatud sümbolid kui tsitaadid varasemast. Kunstistiilide kõrvale tõuseb kunstniku stiili analüüsimine. Arhitektuuri-, meedia- ja disainialased vestlused nõuavad pingsamat mõttetegevust kui varem. Arhitektuuris uuritakse peale funktsionaalsuse ja esteetilisuse ka eetilisust ja ökoloogilisust, disainiülesannetele lähenetakse kui lahendust nõudvale probleemile. Kaasaegse kunsti olulisi ja aktuaalseid teemasid lahatakse õpilasi köitvate teoste põhjal. Tutvutakse renoveerimise ja restaureerimisega kaasnevate probleemidega. 9. klassi lõpuks võiks läbi käia kõik kunstiga lähemalt või kaugemalt seotud erialad.

Kunstitund ei ole asi omaette. Õppur avastab seal maailma ja iseennast, kõike, mida NÄEB. Vaatab, näeb, mõtestab ja analüüsib, teadvustab, annab nähtule tähenduse isikliku kogemuse kaudu. Et ennast otsiva kuueteistaastase peas tekiks dialoog maailmakultuuriga, on kunstiõpetajal otsustav roll. Kunst ei ela elevandiluust torni ülemisel korrusel, ta vaid suudab rääkida kunstikeeles asjust, kus matemaatikal, kirjandusel või isegi muusikal tuleb sõnadest puudus.

Soovituslik kirjandus 

Lõiming. Lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas. (2010). Koost Jaani, J., Aru, L. TÜ haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus.http://www.ut.ee/curriculum/orb.aw/class=file/action=preview/id=772212/l%F5imingukogumik_08+03+10.pdf